Tõu ajaloost.

Euroopasse ja Suurbritanniasse esimesed kassid on sattunud Egiptusest, Väike-Aasiast, Kreekast. Pole ime, et veel XII sajandis marmorvärvi kasse, täna Inglismaal kõige levinumad, nimetati «küprose kassideks». Mandrilt tulnud kassid üsna pika aega, mitmete sajandite vältel, ei ole omavahel oluliselt erinenud. Tuntud on aga ökoloogiline reegel, mille järgi ühe tüübi loomad on saartel suuremad ja massiivsemad, kui mandril. Kui see reegel «töötas» Inglismaa kodukasside suhtes, siis nagu iga loomuliku protsessi juures, erinevused «eurooplaste» ja «britlaste» vahel kogunesid aeglaselt. Felinoloogilise liikumise alguses kasvatajad ei märganud põhimõttelisi erinevusi «eurooplaste» ja «britlaste» vahel. Näitustel need kassid esinesid nagu «lühikarvalised» - ilma edasise määramise. Kuigi sellised lühikarvalised «välismaalased» juba kandsid uhkeid tõu nimetusi: Abessiinia, Siiami, Korat... Euroopa ja Inglismaa kasvatajad vahetasid omavahel suguloomi: siis kui Teise Maailmasõja ajal pärast Londoni pommitamist ei jäänud Inglismaal kvaliteetseid hõbe-marmor kasse, neid pidi tooma Prantsusmaalt.


Umbes XX sajandi kolmekümnendates aastates inglased alustasid oma lemmikloomade sihtvaliku, mis oli suunatud eeskätt luustiku suurenemisele ja raskenemisele, kumera kolju kujunemisele — ümar ja mitte pikk koon massiivsete põskedega ja laia ninaga. Selle valiku prostsessis on ka juurdesegatud mõnede pikakarvaliste kasside verd - pärsia, euroopa ning peamiselt prantsuse siniste (kortesiaania), mis oluliselt mõjutas massiivse, turske tüübistiku saavutamist. Aretamise pikk tee viis rässaka, ümara peaga, paksupõselise kassini, väga hubase ning samas tõsise ilmega: peaaegu kaasaegse «britlaseni». Tõu standard tunnustati FIFR-s alles 1980. aastal, loomulikult hiljem, kui Inglise felinoloogilises seltsis GCCF.


Niisiis, tõuraamatuid peetakse veidi vähem, kui sada aastat, kuid vastavalt ajaloolistele nin kirjanduslikele allikatele ning kunstiteostele neid kasse tunti juba mitu sajandit. Nad olid esimesed kassid, kes esinesid Suurbritannia näitustel XIX sajandi lõpus. Neid kasse tavaliselt peetakse Briti saartel sündinuteks, kuigi mõned eksemplarid olid arvatavasti sisse toodud roomlastega.

Kaasaegne Britlane on võimas kass tugeva tervisega, ümarate silmadega ning koonega, laia ja mitte pikka ninaga. Paksupõseline kass hubase ja samas tõsise ilmega, lüheda tihke karvaga, mis kaitseb hästi niiske õhu ning putukate eest.

Briti Lühikarvalise kassi standard


Suurus:       keskmisest suureni
Pea:       ümar, massiivne, lai kolju
Nina:       lühike, lai ja sirge, kerge süvendiga laubasse üleminekukohas, kuid ilma eskootilisele tõule iseloomuliku      «stopp» ninata.
Lõug:       tugev
Kõrvad:       väikesed veidi ümarate otsadega. Laiali asetatud
Silmad:       ümarad, suured, avatud ning laialt asetatud
Keha:       lihaseline, ümar, laia rindkerega, õlad ja selg kompaktsed, tugevad
Käpad:       ümarad, tugevad. Jalad lühikesed ja võimsad
Saba:       lühike ja paks, veidi kitseneb otsa poole
Karv:       lühike ja tihe, mittekülgnev, paksu aluskarvaga. Õrn tekstuur
Värv:       lubatud kõik


Briti Lühikarvalised kassipojad on suured ja energilised sündist saadik. Pesakond keskmiselt koosneb neljast-viiest kassipojast, sünnitakse kergelt. Emad on armastavad ja hoolitsevad. Silmad avanevad umbes nädalases eas. Lisatoitu tavaliselt hakatakse andma alates kolmandast nädalast. Kassipojad on emasse väga kiindunud ning armastavad teda kuni neid lahutatakse. Kassipojad muutuvad ümarateks ja tihedateks üsna kiiresti, samas ei ole nad paksud. Parima näitusevormi Briti Lühikarvaline saavutab juba täiseas. Täiskasvanuks saamiseks neil võtab kaua aega, umbes neli aastat. Selle tõugu kassid näevad ilusad välja terve elu jooksul ja elavad kaua — kuni 20 aastat.

Praegusel tormilisel, lõpmatu askeldamise ajal paljud inimesed võtavad endale koju just britlasi. Nad on rahulikud, seltskondlikud koduloomad, kes ei nõua erilist tähelepanu. Nad kergesti harjuvad elama koos teiste koduloomadega, saavad hästi läbi lastega ning lapsed armastavad oma plüüšisõbraid. Kassid on aktiivsed ja mängulised, kuid nende mängud ei ole ümbrust lõhkuvad või hävitavad.

Copyright 2010 Ljudmila Kulik.